Johann Köler, EK1

Kuna ma olen nüüd uue hoo sisse saanud ning soovin jagada teadmisi, mõtteid, siis siit tuleb uus postitus. Mõtlesin teha sellise seeria lausa, kuid arvatavasti need ei tuleks järjest. Nii kuidas juhtub.

Teema on Eesti kunst (EK). Just see, sest see on mind tegelikult juba pikalt huvitanud ning ma olen tahtnud rohkem aega pühendada selle uurimisele, kuid pole olnud sobivat aega. Nüüd ma siis võtsin ennast käsile ja kirjutan selle kohta. Õpin mina kui ka Teie, kes te loete.

Isik keda tutvustan ning kelle kohta räägin on Johann Köler. Tema oli esimene eesti soost, kes oli akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik. Köler on pärit Viljandimaalt. Seal käis ta koolis, kuid gümnaasiumi enam edasi ei läinud kuna vanemad ei saanud seda lubada. Ta asus Faberi teenistusse, kus ta abistas kirjavahetuses ning arvepidamises. Seal märkas Faber Köleri joonistusoskusi ning saatis ta edasi Võnnus elava maalermeistrist venna juurde õpipoisiks.

Riiast Peterburi reisinud Köler läks tööle sildimaalimistöökotta. Peale seda astus ta Peterburi Kunstide Akadeemia õhtukursustele. Mõne aja pärast loobus ta tööst ning üüris kaasõpilasega korteri. Tema soov oli täielikult õpingutele pühenduda. Markovi juhendamisel lõpetas Köler ajaloomaali alal teosega ,,Herakles toob Kerberose põrguväravast".

Ta alustas reisimist mitmel pool Euroopas, näiteks käis ta Saksamaal, Hollandis, Belgias ja Itaalias. Kusjuures Itaalias, täpsemalt Roomas omandas ta täiuslikult akvarelltehnika ühes eraakadeemia kostüümiklassis. 1859. aastal sattus ta ka Rooma näitusele enda maaliga. Ta valiti Rooma Saksa kunstiühingu liikmeks. Köler pöördus tagasi Peterburi, kus ta sai õpetajakoha ning veetis seejärel suurema osa oma elust seal. Tal olid Peterburis tugevad sidemed keisri õukonnas ja lisaks suhtles ta kõrgematel positsioonidel olevate inimestega. Suri 1899. aastal südamerabandusse oma ateljees, Peterburis. Tema haud asub Suure-Jaani kalmistul, kuhu Amandus Adamson lõi temast skulptuuri.

Olen välja valinud ka tema teoseid, mida järgnevalt näha saate. :)) Valisin need, mis mulle isiklikult silma järgi on ja mis minu tähelepanu köitnud. Lisan ka veidi enda arvamust nende osas.

,,Truu valvur", 1878, õlimaal. Asub Eesti Kunstimuuseumis.

Imeilus maal! Mulle meeldib, et ta on küllaldki suur ja jätab võimsa mulje. Maal ise on iseloomult pehme ja romantiline. Nagu muinasjutt! Mulle meeldib, kuidas on tabatud koera kaitsev ja tugev poos kui samal ajal on väike tüdruk õrn nukuke. Tekitab hea koosluse. Lisaks need detailid on tabavalt tehtud. (Kohapeal on sellest parem aru saada). Värvide toonid lähevad samuti omavahel hästi kokku ning midagi ei riiva silma. Mulle ikka hullult meeldib, kuidas kõike on kokku tabatud. Need värvid, see kergus ning see kontrast koera ja lapse vahel. <3 <3 <3

,,Isa portree" ja ,,Ema portree", 1863. a.

Need võivad tunduda kurvad, kuid minu arust on need väga kaunid ning siirad. Väljendatud on ehedat emotsiooni, mis olla saab ja seda on imeilusalt maalidel tabatud. Kusjuures need on ühed parimad talupoja portreed Eestis üldse! Neid on samuti võimalik KUMUs näha.

Toon välja veel ühe maali, mis on JÄLLEGI niii ilus.

,,Ai Jurii mõis Krimmi lõunakaldal", 1875. a. Sedagi on näha Eesti Kunstimuuseumis.

Maastikud on midagi, mis mind kõnetavad ning need on mulle alati tohutult meeldinud. Mulle meeldib selle maali puhul see sügavus. Lihtsalt kujutada ette seista seal tohutute mägede vahel, vesi all loksumas. Mõelda vaid! See väljendab looduse majesteetlikust. Tuletab inimestele meelde, et emakeloodus on kõikvõimas.

Köleri lugu räägib seda, et kõike võib juhtuda kui olla avatud ning võtta vastu seiklusi. Mõtle, sa oled Viljandist pärit ning sa jõuad Peterburi kõrgklassi seltskonda! Mida värki!! Minu jaoks tundub see mega vinge. Ma armastan seda suhtumist, et kõik on võimalik ja ma siiralt usun ka seda. See, et keegi märkab sind ja soovitab sul edasi pöörduda ning näeb sinus potentsiaali on juba võimas. Sellepärast tulebki olla avatud suhtumisega, käia ringi, tutvuda inimestega ning võtta igast olukorrast viimast. Jah, tegelikult alati täistuuridel töödata ei saa ja vahest on vaja üksinduses puhata ka. SIISKI kunagi ei tea, keda kohata võib, kes su elu kannapealt muudab ning uue võimaluse kandikul serveerib. Tuleb astuda lävepakust kaugemale, kõndida selgsirgelt edasi ja järgida südant.

Võtan selliseid lugusid enda jaoks inspireerivana. Ohh...olla Roomas ja maalida ning suhelda inimestega, kellele on sarnased väärtused. Unelm! Muidugi ei pruukinud kõik olla lilleline ja kõike muud. Seda olen ma ka õppinud, et elu pole lilleline ning tuleb arvestada kõigega. Roosasid prille mul ees ei ole kui te seda juba arvasite!

Selline lugu Johann Kölerist. Loodan, et pani mõtlema. ;)) Oli vist veidi lühike. Andke teada, kuidas tundus lugeda ja jätke ka märge, millised emotsioonid tekkisid Köleri loost. Varsti järgmine maalimeister ja uued mõtted. Seniks aga nägemist.

Teie Vunts