Tüdimus

Mu pea lihtsalt valutab. Kas Teil on ka tunne, et vahest ei piisa sellest, mida sa teed? Jooksed ja rabad tööd teha enda arust, aga ikka on tunne nagu edasi ei liiguks. Ma saan aru, et vahest peab olema selliseid ,,seisukohti", sest peale neid tulevad jälle ajad, kus asjad liiguvad. Tahaks, et kogu aeg midagi toimuks. Ma olen ikka üks püsimatu hing.

Paar inspireerivat quote ka siia.

Mul on tunne, et ma raiskan enda aega koolis ja tahaks juba ise enda elu kontrollida ning muid asju ette võtta. Samas, nüüd kirjutades ma saan aru, et kui võtta terve ülejäänud elu, mis mind ees ootab, siis see kooli osa on nii väike sellest. Ma peaksin hoopis nautima seda, tundma rõõmu ja avastama. Harima ennast nii palju kui võimalik. Noorus on nii öelda põhja panemine edasiseks. Usun seda, et iga inimene saab enda elu läbi mõtlemise kontrollida. Sead enda perspektiivi õigeks, suhtud positiivselt ja elu läheb edasi. Minu jaoks on see oluline kuna elukvaliteet sõltub sellest, mida sa tunned. Samuti usun ka kui sa ise suhtud hästi, tekivad uued suuremad võimalused, sest see kuidas sa peegeldad ennast teistele inimestele, näitab, kes sa oled inimesena. Kellele ei meeldiks positiivsed inimesed?

Tulles tagasi gümnaasiumi teema juurde, siis raskemaks teeb koolis käimise ka see, et paljud noored virisevad liiga palju. Võib olla teistes koolides on teistmoodi. Tundub arusaadav, et rohkem jääb õppida ja kontrolltöid on tihedamini, sest teemad on mahukamad. Ma ise samuti vahest mõtlen, et issand ma ei viitsi enam. Tüdimus tekib peale, eriti kui oled pigem loome inimene.

Üldiselt olen märganud, et asi pole isegi kooli üle virisemises nii palju, vaid palju on noori, kes kommenteerivad teiste riietusi, käitumist. Arvan, et see, kuidas keegi ennast väljendab on nende enda teha. Jah, võib vahest kommenteerida (positiivselt) kui sulle endale meeldib või mitte. Saan aru, et kõigil on erinevad arvamused ja maitsed, aga kui kõvahäälselt hakatakse maha tegema, siis see on küll nõme. Kujuta ette kui sõber ütleb ,,issand, kas sa nägid mis kartulikott tal seljas on?". See ütlemine jätab juba sõbral endal negatiivse tooni alateadvusesse. See, kuidas sa räägid enda sõpradega, mida sa välja ütled, näitab millest sa mõtled. Sorri, aga mind üldse ei huvita, reaaalselt. Las inimesed elavad enda elu. Ma ei näe absoluutselt mingit vajadust hinnata firma riideid, telefone või muud jama. Teine asi on see kui sa disainidki riideid. Tegelikult ma ei näe halba selles kui arutada, mis on sellel kuul in ja mis mitte. Aga see hindamine jääb kõrgmoodi, seda meie koolis keegi ei kanna.

Vahest lihtsalt mõtlen, et kõik ajavad hulluks. Ma justkui otsin alati kõigele seletust. Ma mõistan elada enda elu või vähemalt ma üritan. Enda elu elamisest mõni teine postitus veel.

Loodan, et saite mõtteainet ning jätke paar arvamust alla ka. Ehk on Teil mõni teine perspektiiv, mis minu mõtlemist muudaks.

Vuntss

---